| Kas leitud loom vajab inimese abi? |
Esmaspäev, 26.07 2010
Kärt Jaarma |
Metsloomadel on kõige parem olla oma loomulikus keskkonnas ja ilma olulise põhjuseta ei tohi nende ellu sekkuda. Metsloomade ellu on vaja sekkuda ainult sel juhul, kui loom on sattunud abitusse olukorda inimeste tegevuse või tegevusetuse tulemusel. Abitu olukorrana ei saa enamasti käsitleda seda, kui loom on üksi – mitte kõik loomad pole seltsilise eluviisiga ja ka loomapojad võivad olla vanemate hoole all ka selliselt, et teie vanemaid ei näe.
Enne, kui loomale appi tõttate, on reegel number üks: terve loom ega ka üksik looma-linnupoeg ei vaja inimeste sekkumist ja ta tuleb rahule jätta. Teda ei tohi puutuda ega muidu häirida (vahtida, silitada, sülle võtta). Paljudel pealtnäha hüljatud poegadel on vanemad, kes neid toidavad-kaitsevad. Lisaks võivad paljud linnupojad (rästad, kuldnokad, kakud) olla sellises eas, et pesast lahkumise aeg on käes - nad ei pruugi lennata, vaid varjuvad põõsaste vahele ja rohu sisse ja otsivad lisaks vanematelt saadavale toidupalukesele ka ise toitu ning elavad oma tavalist linnuelu.
Hüljatud linnupoeg on loid, tema silmad on poolavali või suletud, puudutamisel tundub ta külmana, ta on kõhnunud ja sulestik on ilmselgelt alaarenenud.
Linnupoeg ei ole hüljatud, kui ta on elav ja püüab põgeneda, ta silmad on niisked ja täiesti avatud, ta teeb kinnipüütult kõva kisa ja roojab, puudutamisel tundub soe ning ta kõhupool on sagedasest toitumisest prunnakas. |
| Kommentaarid |
| Piiritaja – äratundmine ja aitamine |
Teisipäev, 13.07 2010
Kärt Jaarma |
Piiritaja on tavalisest pääsukesest natuke suurem, mustjas, tömbi pea, kitsa keha, harkis saba ja pikkade jäikade sirpjate tiibadega. Kurgualune valkjas.
Piiritaja peab täieliku õhuelanikuna olema pesast lahkudes sama hea lendur kui tema vanemadki, seepärast on pesa periood nii väikese linnu kohta tavatult pikk – kuni kaheksa nädalat. Selle perioodi kestvus sõltub suuresti ilmastikust, kuna piiritajavanemad toidavad oma poegi eranditult õhust püütud putukatega.
Teisalt on loodus kinkinud piirtajapojale võime pikalt nälgida – ja niiviisi suudab sel moel vanemateta jäänud, aga eelnevalt priskeks nuumatud linnuke toiduta pesas kükitada ja endale „päris“ sulgi selga ja tiibadele kasvatada. Muidugi pole noor piiritaja hüljatu seisundiga sugugi rahul, lööb pesas kõvasti lärmi ja võib vahel sealt ka välja kukkuda. Aga maast piiritajapoeg ise lendu ei saa.
Kui te sellise pikatiivalise linnu näiteks majaesiselt maast leiate, saab tedagi aidata. Visake lind kerge liigutusega õhku – ja ärge kartke, et ta end surnuks või katki kukub: sinna majaesisele pidi ta potsatama ju hoopis kõrgemalt! Suure tõenäosusega sööstab noor piiritaja tiibade all õhku tundes lendu. Kui see katse siiski ebaõnnestub, siis hoidke linnukest mõnda aega peos. Kui tiivuline nüüd värisema hakkab, siis pole see paanika – väike piiritaja pumpab sel moel lihtsalt tiibadesse verd ja on värina lõppedes tõepoolest lennuvalmis. Kui värinat pole, siis on teie hoolealune veel liiga noor ja priske ning puuduliku sulekasvuga. Sel juhul jätke ta mõneks päevaks kasside eest varjatud paika näiteks kingakarpi rasvavaru raiskama ja sulgi kasvatama – ja üsna kindlasti saate ta peagi lendama.
|
| Kommentaarid |
|
aastu
skeskus